The Ends of the World

Jätkan sealt, kust ma eile ei j6udnud jätkata. Nii me siis s6itsime oma Kia minibussiga pilvedesse ja maandusime 7-8 tunni pärast India piirilinnas Jaigaonis. Bussijuht Rinzin oli väheke närviline ja ei hoolinud enam siltidest nagu "Impatient on the road, patient in the hospital". Paar korda oli laupkokkup6rke ärajäämine mäeküljel pigem üllatusauhind kui osava roolikeeramise tulemus.

Aga seda ma poleks siiski osanud arvata, et ma veel samal 6htul Bhutani tagasi lähen. Täpsemalt p6rkasime eile Jaigaonis taas Penjori ja Rinziniga kokku ning mina ja Toomas läksime nende mahitusel jälle Bhutani peale jalutama. Kuna viisa kestis südaööni ja keegi tegelikult midagi ei kontrollinud, siis käis see kergesti.

M6ned lugejad v6ib olla mäletavad sellest, kui lahe 6hk Bhutans on. Noh, piirilinn Phuentsolingi kohta see enam ei kehti. Isegi Bhutani pealinna Thimphu kohta niiv6rd mitte. Thimphus rikub 6hku p6hiliselt pähklisülje ja seedemahlade segu, mis igal pool täval vedeleb ja k6ikjal leiduv koerasitt ei tee asja muidugi paremaks. Phuentsolingis tuleb sellele veel lisada heitgaasid ning Indias, Jaigaonis kogu kompleksile veel lehmapasa ja lahtise kanalisatsioon haisud.

Ometi on nii, et kui vaatad siit alt üles Bhutani poole, on tunne, et seal t6esti ONGI üks kuningriik, kus elavad nooblimad inimesed, kus 6hk on puhas ja l6hnab millegi salapärase järele. Ja tuleb meelde väljendid nagu "kaugel, kaugel, seitsme maa ja mere taga elas üks...". ...Viimane omataoline. Aga noh eh, nüüd ma kaldusin k6rvale sellest, kuidas ma jälle sinna läksin.

Ühes6naga, läksime siis uhke piirivärava alt Bhutani piirilinna ja käisime seal öösel ringi. Rinzin t6mbas yhe rauast v6re väga suure kolinaga üles ja selle taga oli väike räpane baar, kus me siis ühed dringid v6tsime. Enne südaööd tulime tagasi ja nii olen ma mingis m6ttes kaks korda Bhutanis käinud.

Selles India piirkonnas on streik ja meie hotellis on ühte suurde ruumi ennast sisse seadnud suured hordid inimesi, kes ei saa kuhugi edasi minna, kuid sellest ehk kirjutab keegi teine pikemalt.

Well, there it is - a half meter stack of new gear for a relatively simple trekking trip. Or so they say. Scary.